Optilise multipleksimise tehnikad ja nende abielu kiibile jakiudoptiline side: ülevaade
Optilised multipleksimistehnikad on kiireloomuline uurimisteema ja teadlased üle kogu maailma teevad selles valdkonnas põhjalikku uurimistööd. Aastate jooksul on välja pakutud palju multipleksitehnoloogiaid, nagu lainepikkusjaotusega multipleksimine (WDM), režiimijaotusega multipleksimine (MDM), ruumijaotusega multipleksimine (SDM), polarisatsioonimultipleksimine (PDM) ja orbitaalse nurgamomendi multipleksimine (OAMM). Lainepikkusjaotusega multipleksimise (WDM) tehnoloogia võimaldab ühe kiu kaudu samaaegselt edastada kahte või enamat erineva lainepikkusega optilist signaali, kasutades täielikult ära kiu väikese kadu omadusi suures lainepikkuste vahemikus. Teooria pakkus esmakordselt välja Delange 1970. aastal ja alles 1977. aastal algasid WDM-tehnoloogia alusuuringud, mis keskendusid sidevõrkude rakendamisele. Sellest ajast alates on pideva arengugaoptiline kiud, valgusallikas, fotodetektorja teistes valdkondades on ka inimeste WDM-tehnoloogia uurimine kiirenenud. Polarisatsioonimultipleksimise (PDM) eeliseks on see, et signaali edastusmahtu saab mitmekordistada, kuna kaks sõltumatut signaali saab jaotada sama valguskiire ortogonaalses polarisatsiooniasendis ning kaks polarisatsioonikanalit on eraldatud ja identifitseeritavad üksteisest sõltumatult. saav lõpp.
Kuna nõudlus suurema andmeedastuskiiruse järele kasvab, on viimase kümnendi jooksul intensiivselt uuritud multipleksimise viimast vabadusastet, ruumi. Nende hulgas genereerib režiimijaotusega multipleksimist (MDM) peamiselt N saatjat, mida teostab ruumilise režiimi multiplekser. Lõpuks edastatakse ruumirežiimi toetatav signaal madala režiimiga kiududele. Signaali levimise ajal käsitletakse kõiki samal lainepikkusel olevaid režiime Space Division multipleksimise (SDM) superkanali ühikuna, st neid võimendatakse, sumbutakse ja lisatakse samaaegselt, ilma et oleks võimalik saavutada eraldi režiimitöötlust. MDM-is määratakse erinevatele kanalitele mustri erinevad ruumilised kontuurid (st erinevad kujud). Näiteks saadetakse kanal üle laserkiire, mis on kolmnurga, ruudu või ringi kujuline. MDM-i reaalsetes rakendustes kasutatavad kujundid on keerukamad ja neil on ainulaadsed matemaatilised ja füüsikalised omadused. See tehnoloogia on vaieldamatult kõige revolutsioonilisem läbimurre fiiberoptilise andmeedastuse vallas alates 1980. aastatest. MDM-tehnoloogia pakub uut strateegiat, et rakendada rohkem kanaleid ja suurendada lingi läbilaskevõimet ühe lainepikkuse kandja abil. Orbitaalne nurkimpulss (OAM) on elektromagnetlainete füüsikaline omadus, mille levimistee määrab spiraalse faasi lainefront. Kuna seda funktsiooni saab kasutada mitme eraldi kanali loomiseks, võib traadita orbitaalne nurkimpulsi multipleksimine (OAMM) tõhusalt suurendada edastuskiirust kõrgest punktist (nt traadita tagasiühendus või edasisuunas) edastamise kiirus.
Postitusaeg: aprill-08-2024